"Väike prints" Rebane, foto : NUKU Muuseum/Jaana Juur
TAGANTJUHITAV NUKK e. BUNRAKU
Tänaseks üks tuntumaid nukutüüpe. Esialgu oli vaid ühe nukujuhi nukk. 18. sajandil arendati välja kolme nukujuhiga nukk. Üks näitleja juhib jalgu, teine keha ja pead ja kolmas käsi või üks juhib jalgu, teine ühte kätt ja pead ja kolmas teist kätt. Enamasti mängitakse tagantjuhitava nukuga valguskardinaga laval. Valguskardinaga lavaks nimetatakse mustade sirmide või külgkardinatega piiritletud lavakarpi. Kahe läbiva valguskiirega tekitatakse lavale ala, kus nukku juhtivat musta riietatud nukunäitlejat pole näha. Valguses on ainult nukk ja näitleja jääb valgusest välja. Sellise nukuga mängitakse ka nii, et näitleja on nähtav ja on eraldi tegelasena nukule partneriks. Näitlejate koostöö nõuab head kordinatsiooni ja võib pika harjutamise tulemusena olla väga filigraanne. Ka meie teatri repertuaaris on lavastusi, kus näitlejad on üleni musta kombinesooni riietatud ja nähtaval on ainult nukk („Mängurid“). Aga on ka lavastusi, kus näitleja on rollikostüümis (nähtaval) ja mängib samal ajal ka nukuga.
väljavõte Nuku Muuseumi arhiivist
